Templid ning nende eelkäijad pitserid ja pitsersõrmused on palju vanemad kui paber. Pitsateid kasutati juba enne papüüruse leiutamist omandi märgistamiseks. Teadaolevalt kanti esimesed jäljendid savile. Tellisemeistrid vajutasid puust nikerdatud “firmamärgi” tellisele enne põletamist. Savile vajutatud amuleti jäljendile omistati aga maagilist jõudu.

Herodotus kirjutas, et iga babüloonlane kandis alati isiklikku pitserit kaasas. Tõenäoliselt asendas see tänapäeva isikutunnist või krediitkaarti.

Hilisemal ajal jäi pitser ainult ühiskonna valitud osale. See näitas teatud positsiooni ning võimu.

Keskajal piirati templite kasutamist veelgi ja teatud perioodil võisid seda omada üksnes imperaatorid ja kuningad.

Peatselt laienes see taas piiskoppidele ja aadlile. Pitserist arenes välja tänapäeval levinud pitsat ja tempel, mis on taas kõigi kasutada. Kuigi teatud liiki (näit. riigivapiga) pitsatite omamine on ka praegu seadusega piiratud, on templid jõudnud enamikku firmadesse ja ka paljudesse kodudesse.